Otse põhisisu juurde

Nendest ime-eestlasest, kes mingil kombel Austraaliasse satuvad

Ma tunnistan ausalt, et väike kolmevärviline neljajalgne koer on meie täiusväärtuslik oma õigustega pereliige. Ta ei ole lihtsalt vidinake, aksessuaar või "asjake", keda paitad ja nunnutad, kui aega, tahtmist ja vajadust on. Ta pole küll täiskohaga töö, aga lisab meie olemasolevatele kohustustele vähemalt 0,5 koormust. 



Peab mainima, et ta on väga emotsionaalne ja stressitundlik ning seetõttu oli meile väga oluline, et samal ajal, kui meie kauge palmi all päikest võtame, on koer hea ja hooliva hoidjaga ametis ning ei tunne meist väga puudust. Kuigi loomuliku igatsuse ja väikese nukrusega olime ikka arvestanud. 

Me oleme olnud tema "kari" üsna kutsikast peale. Ma isegi rääkisin naabritega, et koer võib meie äraoleku ajal veidi häälekam olla. Pean hoiatama tugeva õiglustundega inimesi, et alljärgnev tekst väljendab vaid ühe poole seisukohtasid ja kuna rääkisime teise poolega kõikidest nendest asjadest, siis meil ei ole midagi varjata/häbeneda/öelda, millest oponent teadlik ei oleks. 

Ärge usaldage oma koera igale suvalisele!

Ühed sõbrad ütlesid meile, et nad tunnevad ühte Eesti tüdrukut (vanuse poolest rohkem naine) nimega K (29), kellel pole kuskil elada ja kellel on koer olnud ja kes oleks sellest variandist väga huvitatud - saab meie juures tasuta elada ja meie koera hoida, kui me ära oleme. Kuna tal ei olnud juba kaks nädalat enne meie reisi kuskil elada, võtsime ta enda juurde. 

Nagu alati olime ülemäära avatud: teeme koos süüa ja õpime teineteist tundma, kasuta seda ja toda, interneti parool on külmkapi peal, ütle, kui sul poodi vaja minna - viime ja toome autoga, see maitseaine annab seda maitset ja too toda, veini tahad juurde, voodipesu vaja pesta? Kalkuleerisime oma kulud ja küsisime minimaalselt raha nende reisieelse 2 nädala eest. Et ei peaks elektri ja vee eest kolmanda inimese eest peale maksma. Ei mingit kasumit, sest inimene oli nii lahke ja tuli meile vastu, tahab meid aidata. See nädal, kui me ära olime, ei küsinud tema käest midagi. Teistele teadmiseks, et keskmiselt kulub Austraalias elamise peale umbes 150+ dollarit, kui elad hostelis või üürid kellegi juures tuba. 

Neljapäeval ehk üks päev enne väljalendu küsisin K käest, et kas ta tahaks minu ja koeraga jalutustiiru teha. Ma seletan talle ära, kuidas traksid ja rihmad selga käivad, kuidas koera kontrollida, kuidas ta käitub autode/teiste koerte/lindude juuresolekul ja kust kuhu jalutada, kui pikalt, et teda ära väsitada ja mis asju tohib teha/mida mitte. Tšikk oli neljatunnisest tööpäevast voodis väsinult pikali maas, iPad Eesti seriaaliga jooksmas, öeldes mulle vastuseks: "Ma ei viitsi? Kas ma pean nüüd seda tegema?"

Ma ei saa aru, kuidas mul on ametlikult ainult Vene ja Ukraina verd, ma kahtlustan, et kuskil kaugemal on mul kindlasti Kaukaasia verd sisse sattunud, sest sellised vastused ja "ma ei viitsi" ehk niuksuva häälega suhtumine ajab minu vere millisekundiga keema. Kui tehniliseks minna, siis me oleme tema "tööandja", me maksame selle "koera hoidmise" teenuse eest ja kui teine pool ei ole kohustuste teada saamisest, õppimisest huvitatud, siis reaalses elus lastakse taolised motivatsiooniprobleemiga laiskvorstid päevapealt lahti. "Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus..." lugesin kümneni, hingasin sügavalt sisse - välja, rahustasin end maha, sest iga kord, kui ma närvi lähen, hakkab väike poiss minu sisemuses väga tormiliselt trampima. 

Pohhuism on -ismidest kõige hullem

Tüdrukul pole kuskile minna ja elada, tööd õieti pole, meil pole koera kellegagi jätta. Tundub justkui sümbioos? Bljää (vandumine erinevates keeltes) ausalt, Austraaliasse ei tule väga tihti ja palju normaalseid Eesti inimesi! Ja kui sa mõne normaalse usaldusväärse leiad või kohtad, siis tasub teda nagu väärtuslikku teemantit hoida. 

Meil on suhteliselt piiramatu internet, mis tähendab ühtlasi ka seda, et kui sa oma "üürilisele" sellest räägid, ei pruugi sa teda enam kunagi ühiskasutatavates ruumides (köök, elutuba või pesuruum) kohata. Ta ei pruugi lõuna-või õhtusööki teha. Sulle päevas kordki tere öelda, sest see virtuaalne põlvkond istub võõras ja huvitavas riigis olles päevad läbi internetis ja kaebleb, jagab olematuid kogemusi "Eestlased Austraalias" taolistel foorumitel.  Ise pole oma pead oma väikesest urkast välja pistnudki. Ja kui sa sellisele inimesele pakud ilusa ilmaga pühapäeval, et tahad meiega jõe äärde tulla, siis vastab ta sulle iseenesest mõistetavalt: "Ma ei viiiiiitsi." 

See internetisõltlaste generatsioon on täiesti fucked, vabandust väljendi eest. Täielikud suhtlemishäirikud ja asotsiaalsed inimesed, kellel võiksid igasugused pädid, arvutid ja nutitelefonid vabalt käsilabade asemel evolutsioneerunud olla. Kuradi friigid! Selle asemel, et kogemusi, inimesi, olukordi enda sisse ammutada, keelt õppida, passivad nad päevad läbi internetis. Ojee, käisin Austraalias ja ei näinud konnam#nnigi.  Ma ei saa aru, miks sa siia üldse tulid? Eestis on internet palju kiirem ja odavam.

Neljapäeva õhtul ei tulnud K oma toast seni välja, kuni ma interneti WIFI ruuteri "kogemata" välja tõmbasin. Viis minutit hiljem, tuli ta muuseas näoga kööki, küsides üsna ükskõikse häälega, et ega ma ei tea, miks internet ära läks. Ütlesin, et ma pesen põrandat ja koristan kööki praegu, pole kahjuks aega vaadata, kui kannatab oodata, siis ma uurin hiljem, miks ta ära läks. 

Null huvi koera hoidmise teemal, null huvi üldsegi millegi osas. Inimesed lihtsalt eeldavad, et koristusteenus käib asja juurde, pliiti pesema ja WC-d koristama ei pea. Oot, kas prügikastid ei tühjendugi iseenesest? Ma talitsesin ennast ja mõtlesin, et ehk tärkab tema huvi ja tuleb oma toast välja reedel, paar tundi enne seda, kui me lennujaama läheme. Hmm. Liiga optimistlik. 


Pidin reedel ta toast välja urgitsema, ta veel küsis, et miks ja kas kannatab hiljem ja üleüldse,  selline tunne, et ainult tema teeb meile hullu teene. Me ju majutame ja maksame kõikide kohalike kodutute eestlaste elamiskulud niisama kinni? Ja kui peaksid üüri küsima, et oma kulusid katta, läheb seakisa lahti, kuidas eestlased teise eestlase perset koorivad. 

Ma tahaks näha, kuidas kõik need kaasmaalased meid järgmise Eesti reisi ajal tasuta oma Lasnamäe või Tammelinna korteris majutavad. Siinkohal ma ei mõtle sõpru ja sugulasi, vaid võõraid inimesi : klassikaaslaste tuttavaid ja sõbra tuttava tuttavaid, kelle Eesti blogi olen googeldades üles leidnud. Nagu Andres hiljem K-le ütles, et tasuta lõunaid pole olemas, inimesed peavad vaeva nägema, töötama ja huvi üles näitama, me võtsime sind enda juurde ainult sellepärast, et sa päevas tund aega koeraga tegeleksid, milles sa kukkusid haledalt läbi. 

Reedel enne äralendu valmistasin K-le koera hoidmise check listi. Seda üle andes ütles K mulle, et koera eest hoolitsemine pole teadus, mida peaks mitu nädalat enne õppima hakkama. Mille pärast läks asi üsna konfliktseks. Kui Andres koju tuli, olin mina elutoa diivanil pisarates, rääkides K-le, et mind ei huvita, kui tihti sa koeraga jalutamas käid ja mängid, mulle on oluline südamerahu puhkusele minnes ja et sa näitaksid huvi ning hoolivust üles. Diplomaadist Andres lahendas meievahelise vastasseisu üsna edukalt - mind maha rahustades ja K-le detaile täpsustades. K lisas, et ta pole varem kohanud inimesi, kes nii palju oma koera heaolust oleksid hoolinud. Lubas teha kõik, mida me palusime. 

Ma andsin talle ju süüa ehk koeral polegi teisi vajadusi

Nädal aega hiljem koju jõudes, esimese asjana nägime elutoa vaibas auku! Järgmisel hommikul K-d küsitledes, et kuidas see auk vaiba sisse tekkis, ütles ta, et pole seda auku näinudki! Ju siis koer näris, kui ta kümneks minutiks kutsa elutuppa järelvalveta jättis. Märkimisväärseks detailiks on ka see, et sama kümne minuti jooksul näris neljajalgne puruks kodukinosüsteemi puldi ja põrandaliistu kõik nurgad. Samal ajal, kui K kümme minutit oma kohvrit pakkis. Bullshit. 



Koer oli lihtsalt nädal aega tähelepanuta vabalt mööda maja seiklemas, K toa uks pidevalt kinni. Hiljem K-ga sel teemal rääkides, tunnistas ta, et ta ei teadnud, et koer ei oleks tohtinud omapead elutoas olla (üks punktidest minu listis), temal oli vaja vahepeal keskenduda ja üksinduses olla ning kui ta koera õhtul kööki lukku pani, siis hakkas ta haukuma ja ulguma ja tema keskendumist segama. Pean lisama ka seda, et seni ajani ei olnud meie koer ühtegi asja puruks või pooleks närinud. 



K arvas, et see närimiskatastroof ei olnud tema hooletuse, vaid meie äraolekust põhjustatud, mis osaliselt vastab tõele: eks koer kindlasti tundis meist puudust, aga kui koerahoidja oleks talle piisavalt tähelepanu pööranud, jalutanud, koera tualetti lasknud või lihtsalt elutoas oma asju ajanud ning koeral sel ajal silma peal hoidnud/seltskonnaks olnud, poleks neid asju juhtunud. Ma ei saa aru, kuidas selline inimene, kes ei saa koera hoidmisega hakkama, isegi mõtleb või kaalub kuskile lapsehoidjaks kandideerida?

Zac oli enne meie puhkusele minekut treenitud muru peale oma hädade rahuldamisega. Koju jõudes avastasin õudusega, et kuna teda pole nädala jooksul hommikuti ja õhtuti välja lastud, hakkas koer oma suurt häda keset kööki ajama. Nädalaga "õppis" koer tuppa sittuma! Normaalne, onju! Ja elutuppa kusema. Muideks, me peame elutoas keemilise puhastuse tegema. Ja K sõnul oli kõik see põhjustatud stressist ja ei millestki muust. Sellepärast me hoidja ju võtsime, et ta külmkapist minu poolt valmistoitu koera kaussi transpordiks. 

Hea, et ma naabreid hoiatasin ja ütlesin, et meil on mingi kahtlane inimene elamas ja koera hoidmas, keda ei saa 100% usaldada ning koer võib teistmoodi käituda. Üleaia naaber pidi õhtuti kõrvatroppe kasutama, sest Zac mitte ainult ei haukunud, vaid ulgus ja tegi kõikvõimalikke muid hääli. Terve nädal aega. Nonstop. Igal õhtul kella viiest õhtul südaööni. 

Naaber ütles, et tal oli koerast nii kahju, et mõtles vahepeal meie poole minna ja sekkuda meie koera hoidja "töösse", koer jalutama viia, enda juurde võtta. Ma ei saa aru, kuidas sai see K nii pohhuist olla ja sellistest asjadest mitte välja teha? Ma tean küll tegelikult, kui sa oled kõrvaklapid peas kahe suletud ukse taga, siis tundub sulle koera kurblik haukumine ja ulgumine sääse pininana. Ja mina muretsesin veel tagasilennul, et mida me oma koerahoidjale tänutähe kingituseks ostame. 

Pärast kõike seda ei suutnud ma kingitust üle anda. 

Siin on veel mustmiljon väikest detaile, millest võiks lõpmatu saaga kirjutada, ma ei viitsi enam. Ütlesime, mis me temast arvame, soovisime õnne ja edu Austraalias hakkama saamisel, parandasime vaiba, pahteldasime liistud ja tellisime Amazonist uue puldi, taasõpetame koerale häid kombeid, käime temaga jalutamas ja kaasame kutsat võimalikult palju meie tegevustesse. Tähelepanuväärne oli ka see, et kuigi meie koer erutub ja tahab rõõmust pooleks minna iga mööduva, lähedaloleva või külla tuleva inimese peale, siis Zacil oli täiesti null reaktsiooni, kui K toas askeldas või temast mööda kõndis. 

Ma pole kunagi nendest poolkõvadest inimestest aru saanud. Ausalt, miks üldse midagi teha ja ette võtta, kui sa ei tee seda kire ja pühendumisega, ei anna 100%, vaid 20%? Iga väike asi, olukord, uus inimene, kogemus võib sind järgmisele tasemele viia, võib sind elus edasi aidata ja õpetlikuks ning vajalikuks osutuda. 

Eriti Austraalias, sellised sotsiaalsed kontaktid (tööle kandideerimisel ja elukoha üürimisel nõutakse sinult tööalaseid ja sõprustasandi soovitajaid, kellele helistada ja küsida, mis inimene/töötaja sa oled) ja kogemused alustajale tööotsijale lausa hädavajalikud. 

Kommentaarid

  1. Fantastiline muidusööja siis sattus teile. Selline 29 aastane naisterahvas (kellel peaks juba "mõistus" peas olema) ei saagi elus iial hakkama, pakun, et lahkub Austraaliast viisa lõppemisel rahast lage nagu P-Korea. Ilmselt mõtles see inimene ,et kuna saate Austraalias keskmiselt hästi hakkama, siis on teil suisa kohustus rahvuskaaslast välja aidata ja üldsegi oli privileeg, et saite majas sama õhku temaga hingata.
    K.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tahtsin seda lugu jagada teistega ja tagasisidet saada, et äkki me lihtsalt oleme ülinõudlikud ja pedandid? Ma lihtsalt ei saa sellistest muidukulgejatest aru, ausalt :)

      See tšikk ütles, et ta ei tahtnud koguaeg koera seltskonda, pidi keskenduma (ma ei tea, kuidas sinu jalgade juures magav koer keskendumist takistab)ja mõned loogilised asjad (mille ma unustasin talle paberile kirjutada) nagu näiteks lase koer õhtuti ja hommikuti pissile, ei tulnud talle pähe, sest ta ei tunne seda koera, see koer on talle võõras, oli tema põhjendus. Ise käid pissil enne voodisse minekut ja ärgates, aga koera elementaarsete vajaduste peale ei tule oma peaga...Ma tõesti ei teadnud, et pean to do listi "regulaarsed paid" ka lisama!

      Ma ei taha enam selliste peale oma aega raisata, päriselt ei saa aru, kuidas taolised saamatud inimesed nii kaugele, teisele poole maakera välja jõuavad?

      Kustuta
    2. Tänapäeval on see minek sinnapoole maakera nii lihtsaks tehtud. Võta kas või 1000 eur sms laenu ja lenda. Eks paljud otsivad endale trip.ee keskkonnas lisaks ka kaaslase, kes neid lennu ajal lõbustaks(loe. ema, kes lennujaama transfeerides jms aitaks). Kohale jõudes trummeldab neil ainult peas blogides tuhandeid kordi loetud "no worries" slogan ja nii arvataksegi, et küll see apelsin suhu seal kukub ja õnn ükskord uksele koputab..seekord saite siis ise see tasuta "apelsin" natuke aega olla.
      Eks koer segaski tal facebookile keskendumast.. nii mõnigi Pulitzeri auhinda väärt kirjatükk jäi seal raudselt nüüd postitamata:)Ei imestaks, kui neiu sooviks teie poolset vabandust üldse:)
      K.

      Kustuta
  2. Me peaks kuskile kõrvalmajja kolima sulle :D Oi kus oleks koerahoidjaid me peres :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures meil on kõrvalmajas väga normaalne naaber juba, kes jumaldab meie koera. Aga teisele poole kolimiseks on veel ruumi! Tulge aga! :)

      Kustuta
  3. Mul hakkas NII kurb seda lugedes! Olen 2 Austraalias elatud aasta jooksul õnneks väga vähe eestlastega kokku puutunud ja ausalt öeldes neist kaarega ka eemale hoidnud just samal põhjusel.

    Sain super kogemuse osaliseks Austraaliasse saabudes, kus võhivõrras kohalik (CouchSurfingu kaudu) pakkus mulle ja sõbrannale öömaja 2 ööpäeva möödudes 2 nädalaks. Me kokkasime ja koristasime ja lahkudes peitsime rahagi kööki, kuna ta keeldus raha vastu võtmast. :) Hiljem olen majutanud tema sõpru, kes USAst külas ja Austraalias ringreisi tegid. Nii vahvad inimesed!

    Koeri on mul olnud 2 selle aja jooksul. Üks tuli sõnaotseses mõttes kell 3 öösel ukse taha koputama ja enam minu kõrvalt ei lahkunud. Temale leidsime mõne päeva möödudes uue kodu, kuna endal ei olnud võimalik antud elukohas looma pidada. Teise võtsime hiljem kustikana, et oleks päris meie oma, kuid kahjuks võeti ta meilt paari kuu möödudes kutsataevasse. :(

    Edu teie tegemistes ja mõni normaalne eestlane ikka kuskil peidus on! :P

    Sirli
    http://sirliaustraalias.wordpress.com

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellega eestlastest eemale hoidmisega on sarnane tõsiasi, et kes ei riski, see ei joo ka šampust. Oleme siin ülivingete inimestega tutvunud, kellega on äärmiselt palju ühist ja kellega oled justkui hingekaaslane. Paljud neist on juba Eestis tagasi, aga nendega isegi nüüd kokku saades on alati millestki rääkida ja endiselt...nad on väga omapärased tegelinskid.

      Mulle meeldib eestlastega tutvuda ja suhelda, sest tuleneme samast kultuuriruumist ja oleme sarnase taustaga, suhtlemine ja läbisaamine selle võrra oluliselt lihtsam. Aga ei vali iialgi inimesi rahvuse/rassi järgi :)

      Oi, kui kahju:( mis teie kutsikaga juhtus, kui selle meenutamine haiget ei tee ja sellest rääkida suudad?

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria